Elus ei juhtu midagi niisama 

f30Karismaatilise fütofarmakoloogi TATJANA GORBUNOVA arvates ei tule ravida mitte haigust, vaid inimest. „Alustada tuleb elulaadist ja mõtteviisist. Selleks et lülitada sisse eneseregulatsiooni kaitsemehhanismid, on vaja taastada tasakaal sisemise ja välise maailma vahel. Haigus tähendab, et inimene raiskab talle kõiksusest antud energiat.”

Hall sombune rõskus hõljub veebruarikuise Tallinna kohal. Tänaval vastutulevate inimeste näod on kõike muud kui rõõmsad. Päevauudistes on kõigest kaks traditsioonilist teemat: päeva jooksul asetleidnud liiklusõnnetused ja mitmepealise lohena meid kõiki kummitav hinnatõus. 

Inimesed on muretsemisest haiged, tulevik ei tundu helge. On see ehk vandenõu tipp-poliitikute ja farmaatsiatöösturite vahel? Nende äriplaan igatahes õitseb: ummikseisu aetud inimesed loodavad apteegist tervist osta. 

Tatjana Gorbunova kodumaja uksest sisse astuja ees avaneb teistsugune maailm: siin on vaimne, soe ja turvaline. Ümberringi on palju valgust ja õhku. Raamatuid, raamatuid ja veel kord raamatuid. „Harakteriga” kass Varvara — tõeline iludus ja väga tähtis pereliige. Ja palju lilli.

 Tasakaalus ja iseendaga rahul olev inimene särab ka seesmiselt – isegi Tatjana Gorbunova häälel on rahustav, võib-olla koguni tervendav toime. Tunnen, et näo ja südamepiirkonna pinged kaovad. Esimesest hetkest tajun, et mind on tõepoolest oodatud. Pikast teekonnast pisut väsinud ja loppis, võtan tänuga vastu pakutud kohvitassi ja omaküpsetatud koogitüki – see on tehtud maineka ajakirja uusima retsepti järgi, mille kohta Gorbunovalt kui asjatundjalt hinnangut paluti.

Kümmekond minutit hiljem räägib fütofarmakoloog neist asjust, millest ta vaikida ei saa. Ühel hetkel mõistan, et eesti keel on vene keelest emotsionaalselt palju vaesem ning et tõlkides läheb mingi osa vestluskaalase võrratust isikupärast paratamatult kaduma.

HÄÄLEST ÄRA PIANIINO

Mind huvitab kõik, mis puudutab inimese psüühilist immuunsust,” ütleb proviisor, kes lõpetas alles hiljaaegu oma üheksanda raamatu käsikirja.

Tatjana võrdleb haiget inimest häälest ära pianiinoga, mille oskamatu häälestaja võib hoopistükkis ära rikkuda. „Fütofarmakoloogina olen häälestaja, kes peab üles leidma võtme, mis paneb inimeses korralikult tööle kõik logisevad elundid ja sõlmpunktid.”

Vestluskaaslane nendib: inimesed pole teadlikud, et lõputu tablettide neelamine on tervisele ohtlik. Nii tulistamegi haigeks jäädes kahurist varblasi: inimene soovib kibekähku terveks saada, et uuesti tööle naasta. Sageli ollakse veel pahasedki, kui arst ei kirjuta kangeid antibiootikume. Mis saab edasi, see pole tähtis.

Inimene seab ise oma tervise ohtu,” ütleb Gorbunova, kes samastab antibiootikume napalmiga. Lausa kuritegu oma tervise suhtes on see, kui inimene tarvitab antibiootikume arsti ettekirjutuseta, hangib neid tuttava kaudu ja manustab igasuguse raviskeemita. Tatjana meelest on 80% arstide kirjutatud antibiootikumegi õigupoolest liigsed.

Inimene ei ela vutlaris, elusolend tajub iga keharakuga ka sotsiaalseid võnkeid. Kes on emotsionaalselt vastuvõtlikum ja valulävelt nõrgem, saab eluvõitluses rohkem haiget. Depressiooni esimeste nähtude ilmnedes määratakse inimesele antidepressandid. Need on Tatjana Gorbunova arvats eriti salakavalad. Ohtlikkus avaldub alles aastate pärast, vanemas eas. Tänu antidepressantidele suureneb elanike hulgas ohtliku kiirusega Parkinsoni tõbi. Ohtudest ja rahustite mõjust inimese närvisüsteemile ei räägi keegi. Miks?

Olen üksikasjadeni kursis tänapäeva farmakoloogiaga ning uskuge, see tekitab minus õudu.” Tatjana Gorbunova tunnistab, et apteegis ei taha ta juba ammu käia.

Varasematel aegadel segati igale haigele eraldi pulber, mikstuurid või tilgad. Kõik see maksis vaid kopikaid.” Nüüd on apteek proviisori meelest sõna otseses mõttes äriks muutunud. Paljude ravimite puhul on Gorbunoval süvenev kahtlus, et need pole läbinud piisavat meditsiinilist kontrolli.

Moodsatel ravimitel on ohtlikke kõrvalmõjusid, sellest hoiatavad ausalt ka nende infolehed. Ühte haigust see küll ravib, kuid samas on oht juurde hankida viis uut tõbe – neeru- ja maksakahjustus, peavalu, maohäired, unetus, jalgade paistetus.

Minu juurde vastuvõtule tulnud inimene räägib kõigepealt, milliseid ravimeid ta on tarvitanud. See annab võimaluse aru saada, mis tema organismis pärast „keemiarünnakut” kõige rohkem on kannatada saanud.”

VÕTAVAD VALU, AGA EI RAVI

Nüüdisaegse ravi peamine ülesanne on haigetelt valu ära võtta. Tatjana Gorbunovat hämmastasid tema lemmikhaiglas toimunud muudatused: seal asub nüüd ühel korrusel valuosakond. Mida seal tehakse? Inimene tuleb valuga haiglasse, seal saab sellest lahti ja ongi kogu ravi.

Põhjendamatu valuvaigistite võtmine on proviisori arvates mõtlematu tegu: kõrvaldatakse tagajärg, kuid ei ravita põhjust. „Inimesel selg valutab, kuid sageli ei uurita põhjusi, mis valu tekitavad. Haigel ei kästa lahtigi riietuda. Valuvaigistid halvavad närvide talitust. Valu annab märku, et mingi elutähtis elund on kahjustatud. Kui inimene valu tunneb, on see muide haiguse viies staadium. Kuues on juba letaalne.”

Tatjana Gorbunova kordab surematut elutarkust: „Kui tunned, et miski pole sinus nii nagu vaja – muuda eluviisi. Kui see ei aita, muuda elu. Kui ka see ei aita, muuda toitumist. Ja kui seegi ei aita, pöördu arsti poole. Vaat milles on iva!”

Meditsiinikooli omaaegne õppejõud pole rahul, et meditsiin areneb ainult kahes suunas: diagnostika ja kirurgia. „Haigele määratakse diagnoos ja lükatakse ta võimalikult kiiresti noa alla. Nagu konveieril. Sageli selgub hiljem, et otsus polnud õigustatud. Hämmastab, kui kergekäeliselt saadetakse iga väikse tsüsti puhul kohe lõikusele. Kuidas saab inimese hormonaalfooni eelneva ravita lõhkuda? See ei ole ju ämbri tühjendamine!”

Tatjana Gorbunova tunnistab, et oli šokis, kui kuulis oma kunagistelt õpilastelt, praegustelt nimekatelt meditsiiniõdedelt, et järjest sagedamini tabab infarkt noori naisi. Põhjus peitub pikaajalises antibeebipillide kasutamises, sest need vähendavad naisele loodusest kaasa antud kaitsevõimet. Alles 20 aastat tagasi alla 50-aastaste naiste infarkti ei tuntud

Tatjanat häirivad minnalaskmise mentaliteet, eetika ja moraali kriis. „Gümnaasiumiõpilastele õpetatakse turvaseksi, koolidesse on paigaldatud kondoomiautomaadid... Aga keegi ei räägi noortele, et keha on nende varandus. Ei kasvatata tütarlapsi naisteks ega tulevasteks emadeks. Eneseväärikuse ja hingepuhtuse teemad pole tänapäeval enam aktuaalsed.”

KROONILISE VÄSIMUSE SÜNDROOM

Veel viis-kuus aastat tagasi peeti kroonilise väsimuse sündroomi peamiselt mänedžeride haiguseks. Viimasel ajal on teema ülimalt aktuaalseks tõusnud: see sündroom on võtnud plahvatuslikud mõõtmed ega hooli vanusest, soost ja ametist. Haigust on raske diagnoosida, sellele pole ka otsest ravi.

Peamine kaebus on väsimus, mis on kestnud kuus kuud või kauem. Füüsiline töö võib väsimust süvenda ja taastumine võtab harjumatult kaua aega. Ette võib tulla ka lihasenõrkust ja -valu, kerget palavikku, pea- ja liigesevalu. Osadel inimestel tekib unisus, teistel unetus.
Üleväsimuse korral võivad tekkida
mälu- ja meeleoluhäired, paljud haiged pole suutelised enam oma kutsetööga toime tulema. Väsimus on kallal isegi siis, kui inimene pole midagi teinud.

Proviisor selgitab, et kroonilise väsimuse sündroomi puhul pole inimesel ühtegi somaatilist ega psüühilist haigust, mis oleks väsimuse põhjustanud, ent ometi ei too ka puhkus reipust. Arstidel on seda haigust raske diagnoosida, sest pole ainsatki analüüsi, testi ega aparaati, mille abil seda kindlaks teha. Puudub ka spetsiifiline ravi, seetõttu ravitakse üksikuid sümptomeid: valuvaigistid valude korral, puhkus ja voodirežiim antidepressantidega. Tatjana Gorbunova ütleb siinkohal juba neljandat korda: „Ma olen sellest šokis!” Fütoterapeut on oma pikaajalistele kogemustele tuginedes välja töötanud ravimtaimedel põhineva raviskeemi, mis on andnud väga häid tulemusi.
Proviisori arvates põhjustab kroonilise väsimuse sündroomi inimeste kaitse puudumine. „Ei tunnetata oma võimete piiri – tööd tehakse puhkuseta, kõik rabavad suure raha nimel, mis sest, et suur osa teenistusest kulub õige varsti ravimite ostmiseks.”

Teise põhjusena toob Gorbunova esile selle, et inimesed ei oska ennast armastada, kõik muu tundub palju olulisem. Aga inimene algab iseendast, mitte kellestki teisest või kolmandast. Oled väsinud – mõtle ja võta hoog maha!

JÄTKE HIRMUD TOIDUTA

Inimene ei oska reageerida teda ümbritsevale sündmustele. Infomüra on liiga palju. Keegi ei hoiata, et emotsionaalse fooni ja turvatunde häirimine põhjustab tõsisemat laadi terviserikkeid.”

Gorbunova sõnul on inimene imeväike rakuke organismist nimega ühiskond ja et ellu jääda, selleks peab teadma üldkehtivaid norme ja seadusi. Elus ei juhtu mitte midagi lihtsalt niisama. „Kõige eest tuleb maksta. Kui inimene ei oska elada, maksab ta ka selle eest. Alguses väiksemate ebameeldivustega, aga kui ta ikka ei saa aru, siis juba tervisega. Kui inimene ikka veel ei taha mõista ega suuda talle ettemääratud teed pidi minna, siis koormatakse teda veelgi enam. Igaühele antakse tema teenete järgi!”

Pidev stress, kartus homse ja vanuse ees, hirm kaotada töö ja osutuda liigseks – enamik inimesi on selliseid asju kogenud. „Hirm halvab neerude töö,” ütleb Tatjana Gorbunova. „Selle puhul eralduv adrenaliin ergutab küll närvisüsteemi ja mõjutab verevarustust, kuid samas lõhub neerusid. Tuletan meelde, et neerudes talletub inimese eluenergia! Tagajärg on suletud ring, sest eluenergiat peale tulemas pole.”

Viimastel aastatel on Tatjana Gorbunova pühendunud toitumisprobleemidele, põhjalikult uurinud inimeste toitumisharjumusi ja ainevahetusest põhjustatud haigusi. „Mul on tunne, meie inimesed elavad nii kaua, kuni seedetrakt vastu peab, ja mitte nii kaua, kui neile tegelikult on määratud.”

Jõuame Tatjanaga kokkuleppele, et tuleme lähiajal meie igapäevase leiva juurde tagasi ja räägime pikemalt õigest toitumisest – olevat täiesti võimalik ennast terveks süüa.

Meie organism uueneb pidevalt, iga seitsme aasta järel peaksime olema justkui uued. Miks me siis vananeme? „Me ise loome ennast, kuid samas unustame, et kõik mõtted on materiaalsed.” Kokku puutudes sadade patsientidega, tõdeb Tatjana ikka ja jälle, et enamik haigeid ei saa aru elu põhiolemusest. Mitte keegi teine pole teie haigustes ja õnnetustest süüdi! Otsige viga endas, sest ainult iseennast muutes on lootust, et homne päev on tänasest parem.

Gorbunova esitab küsimuse: mille eest karistatakse inimest kõige rohkem? Ning vastab enne, kui jõuan suu lahti teha: „Kui topite oma nina teise inimese ellu, üritate seda juhtida ja korrastada.” Venelastel on selle kohta asjalik ütlemine, mis tõlgituna kõlaks nii – kui ei küsita, ära õpeta!

Tatjana toob näite naisest, kellel diagnoositi fibromüoom. „Küsisin, kuidas lapse kasvatamisega on. Kas ütlesite täiskasvanud järeltulijale, et nüüd on sellega kõik, või jätkate ikka emmetamist? Senikaua, kui inimene jätkab seda programmi, ei saa ta kunagi terveks.” Et valu on haiguse viies faas, siis joonistuvad neli eelnevatki välja. Paljude tõbede puhul on muster äravahetamiseni sarnane, nii et kuuldes patsiendi diagnoosi, teab proviisor ilmeksimatult ka selle tekkepõhjust.

Kui tahame, et maailm muutuks, peame muutuma ise. Et muutuks meie kodune elu, mehe ja laste suhtumine, peate alustama iseendast. Lihtsalt niisama ei juhtu midagi.

Me ei ela ainult toidust, energiat saame ka maast ja kosmosest. Kuidas oleme valmis seda energiat vastu võtma, nii ka elame.” Tatjana Gorbunova ütleb naerdes, et ta ei ole sensitiiv ega anna endast midagi ära, kuid temalt saadud abi on mitmekihiline: üks on silmaga nähtavad muudatused, teine aga palju sügavam ja pikaajalise toimega. Paljudest imelistest tervenemisjuhtumitest pajatavad tänulikud patsiendid fütoterapeudi elektroonilises külalisteraamatus. Seda tänu tuleb kogu maailmast.

LEIUTAS KAKS RAVISALVI

Lootes üksnes ravimitele ja arstidele, oleme unustanud organismi loomuliku kaitsevõime, samuti tõsiasja, et loodus ravib, arst aitab ainult kaasa. Annab jumal haiguse, annab ka rohu.

Inimorganism tuleb paljude haigustega ise toime, kui teda targalt rahvameditsiini vahenditega aidata. Tatjana Gorbunova raamat „Ravimine taimedega” on paljude meelest tõeline tervisepiibel, sest nendest retseptidest on abi.

Tema loodud Ledumi salv ja varemerohusalv on aastatega saanud klassikaks. Esimene on nii universaalne (sobib nii külmetushaiguste kui ägeda liigesevalu puhul), et see peaks kindlasti olema igas koduapteegis. Gorbunova varemerohusalvil on imerohu kuulsus: selle abil on liikuma hakanud kõige kangemad puusad ja põlveliigesed mitmel mandril ja kümnetes riikides.

Tavaliselt tuleb arvestada sellega, et taimravi mõju on pikaldane, paranemise märgid avalduvad alles nädala-paari jooksul. Nii Ledumi kui varemerohusalv mõjuvad aga peaaegu kohe, juba pärast paari esimest määrimist väheneb valu märgatavalt, liigese liikuvus paraneb. Fenomenaalne? Proviisor leiab, et see on asjade loomulik kulg: et tema ravib ja ravimit soovitab, siis vastutab. ta selle eest. Kõik ravimtaimesegud ja -salvid on Tatjana Gorbunova enda peal järele proovinud. Küsimusele, miks neid häid ja odavaid loodusravimeid pole saada apteekides, vaid kõigest paaris müügikohas, jätab fütoterapeut delikaatselt vastamata. „Ma ei käi standardite alla!” on lakooniline vastus, millest võib välja lugeda, et proviisori eluteel on olnud nii kurve kui sundpeatusi.

Elude päästmise kõrval tegeleb Tatjana Gorbunova ka argiste probleemidega., näiteks allergilise nohu või kroonilise ja ravimitele allumatuköha ravimisega. „On üks selline ravimtaim nagu tõnnike, mida korjan mägedest. Eestis kasvav liigikaaslane jääb sellele mõju poolest kõvasti alla. Tõnnike on mõne haiguse ravis asendamatu. Mägedes kasvanud taimedel on teistsugune energia, nende ravitoime on mitu korda tugevam.”

Käin välja mõtte, et Gorbunova kümnes raamat võiks kõnelda ekstreemsetest juhtumitest, mil haige on lootusetuks tunnistatud, kuid tänu õnnelikule saatusele on tema elutee ristunud Tatjana Gorbunova omaga. Praegu on rahvusvaheliselt tunnustatud autoril väike mure oma üheksanda „lapsukese“ ilmutamise pärast: ei ole raha selle avaldamiseks. „Kallis lõbu! Üheksas on minu kõige tähtsam raamat! Kui ühiskond on huvitatud, et inimesed oleksid terved, siis see raamat ilmub.” Tatjana Gorbunova tunnistab, et oli ühel hetkel isegi valmis seda eesti keeles välja andma oma rahaga, kuid see mõte jäi katki, sest kaheksanda raamatuga ilmnesid oodatust suuremad kulutused.

Mõne nädala pärast algab kevad. Päevad saavad pikkust ja valgust juurde. „Kui inimene mõtleb õigesti, tõmbab ta ligi energiaid, mis aitavad tal oma eluga edasi minna. Kõik on võimalik, tuleb vaid tahta oma ellu õigeid asju!” Tundub, et ka selles on Tatjana Gorbunoval tuline õigus.

SANDRA OTSUS

Lisa

Leiutas kaks ravisalvi

Lootes üksnes ravimitele ja arstidele, oleme unustanud organismi loomuliku kaitsevõime, samuti tõsiasja, et loodus ravib, arst aitab ainult kaasa. Annab jumal haiguse, annab ka rohu.

Inimorganism tuleb paljude haigustega ise toime, kui teda targalt rahvameditsiini vahenditega aidata. Tatjana Gorbunova raamat „Ravimine taimedega” on paljude meelest tõeline tervisepiibel, sest nendest retseptidest on abi.

Tema loodud Ledumi salv ja varemerohusalv on aastatega saanud klassikaks. Esimene on nii universaalne (sobib nii külmetushaiguste kui ägeda liigesevalu puhul), et see peaks kindlasti olema igas koduapteegis. Gorbunova varemerohusalvil on imerohu kuulsus: selle abil on liikuma hakanud kõige kangemad puusad ja põlveliigesed mitmel mandril ja kümnetes riikides.

Tavaliselt tuleb arvestada sellega, et taimravi mõju on pikaldane, paranemise märgid avalduvad alles nädala-paari jooksul. Nii Ledumi kui varemerohusalv mõjuvad aga peaaegu kohe, juba pärast paari esimest määrimist väheneb valu märgatavalt, liigese liikuvus paraneb. Fenomenaalne? Proviisor leiab, et see on asjade loomulik kulg: et tema ravib ja ravimit soovitab, siis vastutab. ta selle eest. Kõik ravimtaimesegud ja -salvid on Tatjana Gorbunova enda peal järele proovinud. Küsimusele, miks neid häid ja odavaid loodusravimeid pole saada apteekides, vaid kõigest paaris müügikohas, jätab fütoterapeut delikaatselt vastamata. „Ma ei käi standardite alla!” on lakooniline vastus, millest võib välja lugeda, et proviisori eluteel on olnud nii kurve kui sundpeatusi.

Elude päästmise kõrval tegeleb Tatjana Gorbunova ka argiste probleemidega., näiteks allergilise nohu või kroonilise ja ravimitele allumatuköha ravimisega. „On üks selline ravimtaim nagu tõnnike, mida korjan mägedest. Eestis kasvav liigikaaslane jääb sellele mõju poolest kõvasti alla. Tõnnike on mõne haiguse ravis asendamatu. Mägedes kasvanud taimedel on teistsugune energia, nende ravitoime on mitu korda tugevam.”

Käin välja mõtte, et Gorbunova kümnes raamat võiks kõnelda ekstreemsetest juhtumitest, mil haige on lootusetuks tunnistatud, kuid tänu õnnelikule saatusele on tema elutee ristunud Tatjana Gorbunova omaga. Praegu on rahvusvaheliselt tunnustatud autoril väike mure oma üheksanda „lapsukese“ ilmutamise pärast: ei ole raha selle avaldamiseks. „Kallis lõbu! Üheksas on minu kõige tähtsam raamat! Kui ühiskond on huvitatud, et inimesed oleksid terved, siis see raamat ilmub.” Tatjana Gorbunova tunnistab, et oli ühel hetkel isegi valmis seda eesti keeles välja andma oma rahaga, kuid see mõte jäi katki, sest kaheksanda raamatuga ilmnesid oodatust suuremad kulutused.

Mõne nädala pärast algab kevad. Päevad saavad pikkust ja valgust juurde. „Kui inimene mõtleb õigesti, tõmbab ta ligi energiaid, mis aitavad tal oma eluga edasi minna. Kõik on võimalik, tuleb vaid tahta oma ellu õigeid asju!” Tundub, et ka selles on Tatjana Gorbunoval tuline õigus.

 

 

 

© 2015 ТАТЬЯНА ГОРБУНОВА